Mis on Teie roll organidoonorluse süsteemis?
Olen erialalt anestesioloog ja mul on pikaajaline intensiivravi osakonnas töötamise kogemus. Töötasin osakonnas, kuhu on koondatud raske ajukahjustusega patsiendid. Kui ajukahjustus on üliraske, eluga kokkusobimatu, võib kujuneda ajusurma seisnud. Arsti kohustus on sel juhul ajusurma fakt kinnitada.
Kuna ajusurma saabumise järgselt kahjustuvad kiiresti ka kõik teised inimese organsüsteemid, peame intensiivravivõtetega säilitama organite eluvõimelisuse, mis on pahatihti keeruline ülesanne. Organi eluvõimelisus määrab ju olulisel määral selle, kui hästi hakkab ta funktsioneerima retsipiendi organismis.
Intensiivraviarsti ülesandeks on teavitada ajusurma seisundis inimese lähedasi olukorrast ning selgitada välja patsiendi ja tema perekonna suhtumine organite loovutamisse. Need vestlused on emotsionaalselt väga keerulised, kahtlemata on see arsti töö raskeim osa. Parimaks tänuks selle töö eest meie jaoks on tajumine, et oleme suutnud olla perekonnale leinas toeks ja ühtlasi on realiseerunud patsiendi ja tema pere soov teha heategu – loovutada organid haigetele, kes neid hädasti vajavad. Kokkuvõttes julgen väita, et intensiivraviosakondade roll transplantatsioonimeditsiinis on päris kaalukas.
Inimeste üheks hirmuks on see, et nad kuulutatakse surnuks, kui nad seda tegelikult ei ole. Kuidas ajusurma diagnoosimine käib?
Seadus ütleb, et inimese surm loetakse saabunuks, kui vastavalt arstiteaduse nüüdisaegsele tasemele on diagnoositud peaaju kõigi funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine. Ajusurma diagnoosimine on seadusega määratletud protokollipõhine protsess, mida viivad läbi kaks arsti – neuroloog ja intensiivraviarst. Jälgimisaja jooksul tuvastavad arstid teineteisest sõltumatult kahel korral neuroloogilised sümptomid, mis on väga iseloomulikud ajutegevuse täielikule lakkamisele. Lisaks tehakse veel erinevaid uuringuid kaasaegse aparatuuriga, millest kõige veenvamad näitavad aju verevoolu lakkamist. Ilma verevooluta aju ei ela ja see on pöördumatu protsess. Kui kasvõi mingi pisiasi viitab sellele, et tegu pole ajusurmaga, jäetakse protokoll kohe pooleli. Minu hinnangul on ekslik ajusurma diagnoos välistatud. Ajusurma seisundit kipuvad inimesed segi ajama koomaga, kuid kooma on vaid üks paljudest ajusurma sümptomitest.
Kuidas on patsiendi lähedased suhtunud olukorda, kus tuleb valida, kas annetada organeid või mitte?
Kui me jõuame ajusurma seisundis inimese lähedastega doonorluse teemani, siis me püüame eelkõige välja selgitada, kas inimese suhtumine organite loovutamisse on teada. Kui sellest pole juttu olnud, siis arutame lähedastega, kas nende hinnangul oleks doonorlus olnud inimesele vastuvõetav, kas ta oleks soovinud annetada oma organeid. Alles seejärel küsime, mida lähedased ise arvavad. Doonorluse osas on ju ülim inimese autonoomia ja seetõttu me nõnda asjale läheneme. Ajusurma seisundis inimestel on võimalus saada organdoonoriks, kui ta on seda soovi oma elu ajal väljendanud või kui lähedased pooldavad doonorlust. Kui aga inimene on väljendanud keeldumist doonorlusest, siis ei saa keegi teine seda ka lubada. Nii soovi olla doonor, kui ka keeldumist saab väljendada e-tervise portaalis.
Kuna meil on väga vähe neid potentsiaalseid doonoreid, kes on oma soovi varem väljendanud, siis paratamatult jõuame lähedaste eelistusteni. Ka siis, kui lähedased ise pooldavad doonorlust, on neil tihti raske otsustada teise eest ja mõnikord eelnevad nõusolekule pikad arutelud. Meenub üks juhtum, kus pidin aitama lähedastel kõhklused ületada teemal, milles ma ise pole pädev. Ajusurma seisundis oli 40 aastane naine, kelle perekond pooldas doonorlust, kuid naise arvamus ei olnud teada. Tema vanemad oli veendunud, et nende tütar on alati olnud hea ja hooliv inimene. Nad leidsid, et loovutada oma organeid oleks olnud tema soov. Abikaasa aga oli sügavalt kõhklev ja lõpuks usaldas ta mulle oma kõhkluse tagamaad: ta küsis, mida ma arvan, kus asub inimese hing. Õigeusklikuna omas ta veendumust, et hing asub südames. Aga tema naise süda ju töötas veel! Arusaadavalt oli see minu kui tõenduspõhise meditsiini esindaja jaoks raske küsimus, kuid ma avaldasin arvamust, et süda on hinge jaoks liiga lihtne, pealegi veel transplanteeritav, organ. Hinge sobivamaiks asukohaks on arvatavasti aju. See selgitus abikaasat rahuldas, ta pöördus oma naise hinge poole ja palus andestust, et ta doonorluseks loa andmisega nii kaua viivitas… Peale oma naise matuseid võttis mees minuga veel korra ühendust. Ta kinnitas, et mõte teha head oli nende peret rängas kaotusvalus ja leinas aidanud.
Kuidas muuta doonorlus ühiskonnas nii-öelda atraktiivsemaks?
Selleks, et inimesed doonorlusele mõtleksid, on vaja teemat pildil hoida – teha kampaaniaid, meediakajastusi, mis tuletaksid inimestele meelde doonorlust kui hea tegemise võimalust ja maandaksid ka põhjendamatuid hirme. On leitud, et peale positiivseid meediakajastusi on sagenenud doonoriks registreerimise sagedus, mis mõne aja pärast jälle vaibub. Eks doonoriks olemine on iga inimese sügav isiklik otsus, kuid alati on mõistlik seda otsust jagada oma perekonnaga.
Kas informatsiooni, kuhu organ läheb, võib anda doonori lähedastele?
Piiratud infot võib anda, kuid nii, et oleks tagatud anonüümsus. Tõepoolest, doonori lähedaste jaoks võiks olla suure tähendusega retsipiendiga tutvumine ja organi saanud inimene tahaks doonori perekonnale oma tänutunnet väljendada. Kuid inimesed on nii erinevad, mistõttu on kindlalt kokku lepitud anonüümsuse tagamise reegel – nii doonorid, kui ka retsipiendid vajavad kaitset potentsiaalsete ebameeldivuste ja sekelduste eest. Näiteks võib äratõukereaktsiooni korral tekkida retsipiendil tunne, et selle eest on vastutav doonor.
Soovite veel midagi lisada?
Kui mina aastaid tagasi jõudsin veendumusele, et loovutan surmajärgselt oma organid, oli mul hea tunne ja kergendus. See oli läbimõeldud otsus ja pälvis minu pere heakskiidu. Ja ma ei ole oma perekonnas ainuke! Olen veendunud, et annetamine ja altruism teevad inimese hingele vaid head.
