Olen õde, sotsiaalpedagoog ning saanud magistrikraadi koolijuhtimises. Minu elutee on 25 aastat olnud seotud Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga, esmalt õppejõuna ning hiljem rektorina. Halveneva tervise tõttu otsustasin uuesti mitte kandideerida.
Haiguse kulg oli algul aeglane ja rahulik. Viis aastat enne siirdamist läks tasapisi järjest halvemaks, jõudsin aina vähem ja tekkis tunne, et nüüd läheb jamaks. Iga kord peale arsti visiiti „stressasin“ ja sel päeval kellegagi suhelda ei tahtnud. 2015. aasta lõpus mõistsin, et võin surra. Uued kopsud on mulle andnud elu, mida mul muidu ilmselt enam poleks. Võimalusi jätkuvalt kasutada antud elu, et muuta Eesti tervishoiusüsteemi inimkesksemaks ning pakkuda tuge sarnastele patsientidele. Enne siirdamist valiti mind Õdede Liidu presidendiks. Teen seda tööd tänagi.
Ma tänan väga, et oli olemas inimene, kes läks minu asemel taevasse. Usun, et ta valvab kuskil pilvepiiril ja vaatab, mida ma tema kopsudega teen. Kolm päeva pärast operatsiooni tundsin, et mu kopsud on koju jõudnud. Nad on õiges kohas ja tean, et hingan oma kopsudega. Tekkis spirituaalne side ja tunnen vastutust anda kopsudele vääriline elu. Doonoril olid väga vaprad lähedased, et nad julgesid selle otsuse teha. Nad võiksid mõelda, et tükike nende lähedasest elab veel siinsamas edasi.
