"Iga patsient on millegi poolest eriline. Oleme võtnud ette ka piiripealseid juhtumeid ja mitmel juhul on siirdamine hästi õnnestunud. Siirdasime kopsud ka patsiendile, kellest Viinis keelduti, sest kaasuvate haiguste pärast oli risk liiga kõrge, aga kõik läks hästi ja ta käib praegu tööl. Kõige rohkem rõõmu valmistavad noored inimesed, kes peale edukat siirdamist igapäevaellu naasevad ja peale vaadates ei saa arugi, et neil oleks mõni probleem olnud. Eestis on keskmine kopsusiirdamise ooteaeg kuus kuud alates patsiendi võtmisest siirdamise ootelehele. Mõne patsiendi puhul on see aeg oluliselt lühem – paar kuud, aga on oodatud ka üle kahe aasta. Kahjuks mõnel juhul patsient ei elagi piisavalt kaua, et leiduks talle sobiv organ siirdamiseks.
Inimesed peavad omavahel elundidoonorlusest rääkima. Me ei tea kunagi, mis võib juhtuda ja kes peab otsuse langetama. Me võitleme iga inimese elu ja tervise eest, kes haiglasse satuvad. Nii kaua, kuni inimene on elus, tehakse kõik, et teda elus hoida. Kui on selge, et tegu on ajusurma seisundiga, tuleb see kinnitada kindlate kriteeriumite järgi ja alles siis kerkib üles organdoonorluse teema. Kui keegi peaks kartma, et tahteavalduse täitmisel ja hiljem haiglasse sattudes teda enam ei ravita, vaid vaadatakse kui organdoonorit, siis nii see kindlasti ei ole. See probleem on Eestis täielikult välistatud."
