"Diagnoosi sain juba 2,5-aastaselt, kui mind hakati uurima ja jõuti tsüstilise fibroosini. Kui ma väike olin, siis öeldi, et võimalik eluiga selle haigusega on 20 eluaastat, aga nüüd olen juba 35. Arst ütles, et ilma siirdamiseta poleks ma näinud aastat 2018.
Tunne, mis mind valdas, kui sain teada, et mulle on leitud sobiv doonor, on kirjeldamatu. Öeldi, et mul on paar tundi aega, seega valmistusin ette, helistasin emale. Ema ei tahtnud üldse kõne lõpetada. Paari tunni pärast selgus, et kops nii kiiresti ei jõua ja olin hommikuni ärevuses. Aeg oli väga pikk ja veniv.
Kopsu saabudes läksime opisaali, selga tehti süst, pandi mask pähe ja edasist ma ei mäleta. Operatsioon oli pik, kestis üle 8 tunni ning ärkasin intensiivis umbes 5 päeva hiljem. Torud olid sees, küljele keerata ei saanud. Intensiivis olek oli jube aeg. Neli päeva peale ärkamist sain püsti seista. Süüa ise ei saanud, sest käed värisesid liiga palju.
Enne siirdamist tahtes jõuda sihtpunkti, mis asub 50 meetri kaugusel, pidin hiljem seal 10 minutit istuma ja köhima. Haiglas vaatasin aknast inimesi, kes kõndisid ja samal ajal telefoniga rääkisid ning mõtlesin, et tahan ka niimoodi elada. Liikumise ajal suutsin vaevu rääkida, sest hingeldasin nii palju. Nüüd võin sörkida ja samal ajal inimestega rääkida, seega vahe on väga suur. Eile näiteks käisime sõpradega discgolfi mängimas."
