Jaanika:
"Sain diagnoosi 1994. aastal ning edasi läks kõik jube kiiresti. Öeldi, et mul on neerupuudulikkus ning arvatavasti tuleb kohe varsti hakata ravi saama. Mööduda jõudis ainult pool aastat, kuni mu tädipoeg otsustas anda mulle oma neeru. Kui ma mõtlen ta peale, siis ma olen nii tänulik. Elusdoonoriga on see teistmoodi, et sa kogu aeg mõtled, et issand, kuidas ma talle tasun või mida ma saaksin tema heaks teha. Sulle jääb see süütunne, et aga kui temaga midagi juhtub ja tal endal oleks vaja, mis siis saab. Õnneks tal on kõik väga hästi. Tol ajal, kui siirdamine toimus, ma olin 21 ja tema oli 22, me olime veel nii noored ka."
Peeter:
"Minul tuvastati 80. aastate lõpus neeruvaagna põletik ja 90. aastate lõpus läksin dialüüsi, mis toimus neli korda nädalas. Kõige raskem asi dialüüsi ajal oli see, et mul lubati päevas ainult 200 grammi vett juua. Sinna alla lähevad kõik vedelikud, näiteks ka supp. Ka saias on vett. Igal pool on vett. Eks vahepeal läks mul selle reegli järgimisega käest ära ka, ükskord oli mul paarkümmend liitrit vett kehas üle ning muidugi sain noomida arstide käest. 2000. aastal sain endale neeru, mis on siiani vastu pidanud. Ma mõtlen tihti selle inimese peale, kelle neeru ma sain. Ma olen talle igavesti tänulik.
Aastal 2007 sattusin seltskonda, kes tegelevad mootorratastega ja otsustasin sõitma hakata. Mul oli noorena olnud mootorratas, aga nüüd oli vaja load teha. Jaanika ütles, et tema küll taga istuma ei hakka ja tuli tegi ka load ära. Nüüd me suvel ikka tiirutame."
