Intensiivraviarsti ülesandeks on teavitada ajusurma seisundis inimese lähedasi olukorrast ning selgitada välja patsiendi ja tema perekonna suhtumine organite loovutamisse. Need vestlused on emotsionaalselt väga keerulised, kahtlemata on see arsti töö raskeim osa. Parimaks tänuks selle töö eest meie jaoks on tajumine, et oleme suutnud olla perekonnale leinas toeks ja ühtlasi on realiseerunud patsiendi ja tema pere soov teha heategu – loovutada organid haigetele, kes neid hädasti vajavad.
Meenub üks juhtum, kus pidin aitama lähedastel kõhklused ületada teemal, milles ma ise pole pädev. Ajusurma seisundis oli 40 aastane naine, kelle perekond pooldas doonorlust, kuid naise arvamus ei olnud teada. Tema vanemad oli veendunud, et nende tütar on alati olnud hea ja hooliv inimene. Nad leidsid, et loovutada oma organeid oleks olnud tema soov. Abikaasa aga oli sügavalt kõhklev ja lõpuks usaldas ta mulle oma kõhkluse tagamaad: ta küsis, mida ma arvan, kus asub inimese hing. Õigeusklikuna omas ta veendumust, et hing asub südames. Aga tema naise süda ju töötas veel! Arusaadavalt oli see minu kui tõenduspõhise meditsiini esindaja jaoks raske küsimus, kuid ma avaldasin arvamust, et süda on hinge jaoks liiga lihtne, pealegi veel transplanteeritav, organ. Hinge sobivamaiks asukohaks on arvatavasti aju. See selgitus abikaasat rahuldas, ta pöördus oma naise hinge poole ja palus andestust, et ta doonorluseks loa andmisega nii kaua viivitas… Peale oma naise matuseid võttis mees minuga veel korra ühendust. Ta kinnitas, et mõte teha head oli nende peret rängas kaotusvalus ja leinas aidanud.
