Autor: Merili Pärn - arstitudeng
Elundidoonorlus – elupäästev kingitus
Esimesest Eesti elundisiirdamisest on möödunud 50 aastat. Sellest ajast saadik on tuhanded inimesed saanud uue võimaluse elule. Üks elundidoonor võib päästa kuni kaheksa inimese elu, jättes sügava jälje ka retsipiendi lähedaste eludesse. Nii avardub ühe elupäästja heateo mõjuulatus kümnete inimesteni ja jääb kestma veel mitmeteks aastateks. Doonor ja tema perekond, kes on langetanud raske otsuse, et kinkida elu ja tulevik võõrastele abivajajatele, väärivad kogu ühiskonna tänu. Ometi räägitakse sellest teemast vähe ning inimeste valmisolek elundidoonorluse tahteavalduse täitmiseks on madal.
Elundidoonorid jagunevad elus- ja surnud doonoriteks. Elusdoonorid võivad vajadusel annetada ühe oma neerudest lähedasele. Surnud doonoriks sobib ajusurmas inimene, kelle peaaju on lõpetanud talitluse ning kelle elu säilitatakse kunstlikult. Selleni võivad viia näiteks raske trauma või insult ning tegu on tagasipöördumatu protsessiga. Ajusurmas inimest võib Eestis doonoriks võtta vaid juhul, kui ta pole oma eluajal sellele vastu olnud ning otsusega on nõus ka lähedased.
Eestis kehtib õiguslikult opt-out süsteem, mille kohaselt sobib doonoriks inimene, kelle kohta puuduvad andmed, et ta oleks oma eluajal selle vastu olnud. Praktikas küsitakse siiski lähedaste arvamust ning lõplik otsus jääb neile. Tihti tuleb otsus langetada kiiresti ning unustatakse mõelda sellele, mida potentsiaalne doonor ise oleks soovinud. Nii võidakse jõuda otsuseni, mida hiljem kahetsetakse. Õnnetused ning terviserikked on ootamatud ja soovimatud, kuid meil on võimalus mõelda ette, kuidas taolises olukorras käituksime. Rääkides lähedastele oma soovidest, võtame neilt raskel hetkel ära otsustamise koorma.
Elundidoonorlusest keeldumise peamiseks põhjuseks on Eesti elanikkonna vähene informeeritus. Teadmatusega käivad kaasas alusetud hirmud ning müüdid, mistõttu võidakse doonorlust näha pigem salakaubandusena, mitte võimalusena päästa kellegi elu. Põhiliselt peljatakse lähedase keha moonutamist, mille tõttu ei saaks korraldada avatud kirstuga matust, või kardetakse, et arstid ei näe ravimisega vaeva, kui patsient sobiks doonoriks ja tahteavaldus on antud. Tegelikkuses aga suhtutakse doonorisse austusega, organite eemaldamist viiakse läbi ettevaatlikult ja keha terviklikkust ei rikuta. Arsti ülimaks kohustuseks on tema patsiendi heaolu ning ühtegi inimest ei jäeta põhjuseta ravimata. Ajusurma kahtluse korral järgitakse rangelt protokolli ja lõpliku diagnoosi allkirjastavad vähemalt kaks arsti. Lisaks ei tohi surma tuvastada arst, kes on seotud elundite või kudede eemaldamisega sellelt surnud isikult või kellel on kohustusi võimalike retsipientide eest hoolitsemisel.
Kõige lihtsam viis oma seisukoha väljendamiseks on tahteavalduse täitmine. Hetkel on Eestis allkirjastatud tahteavalduse andnud natuke üle 8000 inimese, mis moodustab vaid 0,61% elanikkonnast (28.03.2019 seisuga). Oma nõusoleku saab anda patsiendiportaalis digilugu.ee, valides „tahteavaldused“. Soovi korral on võimalik oma otsust samas portaalis ka muuta. Vajadusel saab arst kontrollida tahteavalduse olemasolu ning anda sellest teada ka lähedastele. Kui allkirjastatud tahteavaldust teha ei soovita, siis on võimalik täita doonorikaart, mida tuleb endaga alati kaasas kanda. Olulisim on siiski rääkida lähedastega, et ka nemad oleksid teadlikud otsusest ning saaksid vajadusel arsti teavitada.
Küllap on võimatu enne mõista, kui suurt mõju elundidoonorlus kaasa toob, kui pole sellega ise kokku puutunud. Kui soovime kindlust, et vajadusel saaks meie või meie lähedased tänu siirdamisoperatsioonile võimaluse pikemale elule, siis peaksime olema valmis andma ka oma panuse. Igal aastal on kümneid inimesi, kes ootavad organit, mis päästaks nende elu, ja nii mõnigi ajusurmas patsient jääb lähedaste nõusoleku puudumise tõttu ainult potentsiaalseks doonoriks. Teemast rääkimine tõstab teadlikkust ja suurendab võimalust, et elundipuudulikkuse korral saab inimene veel ühe võimaluse.
